Lapse võõrandamine teisest vanemast tuleks seaduses sõnastada vaimse väärkohtlemisena, leiab advokatuuri perekonnaõiguse komisjoni liige, kaheksa aastat alaealisi esindanud vandeadvokaat Katrin Jennsen advokatuuri blogis.
Hooldusõiguse ja suhtluskorra üle käivates vaidlustes kohtab Jennseni sõnul sageli vanemaid, kes võõrandavad enda last teisest vanemast. „Kui seadus annaks selge hinnangu, et tegemist on väärkohtlemisega, saaks kohtud sellega tõhusamalt tegeleda,“ rõhutas Jennsen. „Seni saame alaealisi esindades sellega kohtus tegeleda ainult veenmisjõu najal. Mõnikord on see väga raske, sest lapses tekitatud vastumeelsus teise vanema suhtes jätab mulje, nagu oleks lapsevanem ise midagi teinud.“
Jennseni kinnitusel on tema töös kõige raskem näha last, kellel tekitavad võõrandamisest füüsilised ärevuse ja depressiooni ilmingud. „Võõrandaja ei adu, et see on tema põhjustatud – tema näeb, et laps hakkab värisema ja ei taha, järelikult on see teise vanema süü,“ kirjeldas ta. „Lapse huve kaitstes tuleb see ahel teistpidi pöörata, näidata et põhjus tuleb hoopis vastassuunast. Kuid sageli on see väga keeruline, sest lapse käitumine toetab võõrandava vanema perspektiivi.“