On imeline, kui teie laps on terve ning ei pea haigustega võitlema. Aga kahjuks võib juhtuda, et ka täiesti tervet last tabab eluohtlik haigus või invaliidistav trauma – sellises olukorras võivad elupäästjateks osutuda tüvirakud. “Lapsevanemana kulutame nii või naa kümneid tuhandeid laste kasvatamisele. Miks me siis nii olulise teemaga koonerdama peaks?” nentis meie loo üks peategelasi Krista.

Kaaludes tüvirakkude säilitamise mõtet, tekib kindlasti palju küsimusi ja ka kõhklusi. Kas sel on mõtet? Kuidas see protsess üldse käib? Mis saab siis, kui tüvirakkude võtmine ebaõnnestub? Kas see on valus? 

Krista, Baile ja Rasmus kummutavad eelarvamusi 

Kuna paljud Eesti inimesed pole tüvirakkude säilitamisest kuulnudki, on pisike umbusklikkus loomulik. Krista(34), kes lasi oma lapse tüvirakke säilitada, ütles, et paljudele võib see teenus tunduda hookuspookusena, aga ta ise on täiesti vastupidisel arvamusel. 

“Lapsevanemana kulutame nii või naa kümneid tuhandeid laste kasvatamisele… Miks me siis nii olulise teemaga koonerdama peaks?” sõnas ta. Iial ei või ju teada, milliseid vingerpusse elu meile mängida võib. “Oleksin õnnelik, kui ka minu vanematel oleks selline võimalus kunagi olnud. Seda enam, et me ei tea, kuhu meditsiin selle valdkonnaga veel jõuda võib.”

Baile(32) ja Rasmus(34) on kahe ja poole kuu vanuste kaksikute vanemad. Baile abikaasa Rasmus möönab, et oli alguses tüvirakkude suhtes üsna skeptiline ning ka sõbrad-tuttavad ei pooldanud seda mõtet. “Mida rohkem hakkasime koos abikaasaga teemat uurima, seda enam saime kinnitust, et tegemist on väärt investeeringuga laste tervisesse.”

Ta lisas, et lõpliku tõuke otsustamisel andsid tema ema ja vanaema. “Vanaema on juba kõrgemas eas ning kallale on kippunud mitmeid haigusi, näiteks ka suhkruhaigus. Me keegi pole täielikult ühegi haiguse ja õnnetuse eest kaitstud ning tervis on kõige olulisem asi maailmas!”

Kaksikute vanemad mõtisklesid pikalt selle üle, kas proov tuleks võtta ainult ühelt või mõlemalt kaksikult. Konsulteerides Elumusega saadi teada, et kuigi ühemunaraku kaksikutel on tüvirakkude sobivus peaaegu täielik, tuleks mõelda aga juriidilise aspekti peale. “Nimelt, kui nad on saanud täisealiseks, siis ühel lapsel on rakud olemas, teisel mitte. Ja kui ta neid jagada ei soovi, on teine ilma,” rääkis Baile ning lisas, et seetõttu otsustati säilitada mõlema lapse rakud. 

Kõik küsimused saavad vastuse 

Kui on tekkinud soov lapse tüvirakud säilitada, siis esimese asjana tuleks võtta ühendust Elumusega. Seda saab teha nii e-kirja kui ka telefoni teel. “Enamasti lepime siis kokku konsultatsiooni, mida võib hõlpsalt teha online’is, kuid võime ka päriselt kokku saada,” rääkis Elumuse esindaja Merike Seer. “Enamik inimesi soovib kuulda tüvirakkude säilitamisest ja nendega ravist pisut lähemalt, et siis juba edasi mõelda. Samas on ka inimesi, kelle otsus on juba kindel ja nad küsivad kohe lepingut.” 

Kui klient otsustab teenuse tellida, siis sõlmitakse leping, milles on kolm osapoolt: klient, kohalik esindus (Elumus) ja Inglismaal asuv Future Health Biobank (kus tüvirakke säilitatakse). “Meie koos pangaga vastutame kliendi materjali korrektse säilitamise eest. Samuti on kliendil õigus soovi korral pöörduda otse panga poole.”

Kui leping on sõlmitud, siis valmistatakse ette nimeline kogumiskomplekt, mis toimetatakse juba haigla sünnitusosakonda tähtsat päeva ootama. 

Vaid üks asi, mida meeles pidada

Tüvirakkude võtmine on patsiendi jaoks väga lihtne ja mugav ning millegi pärast muretsema ei pea. Meeles on vaja pidada vaid ühte asja. “Sünnitama minnes pidin ütlema ämmaemandale, et mul on tüvirakuteenus,” rääkis Baile. 

Protseduuriga seoses tundis Baile end üsna muretult, sest teadis, et proovid võetakse lapselt kohe pärast sündi ja see ei põhjusta mingit valu. “Pigem mõtlesin vaid seda, et proovidega midagi ei juhtuks.”

Peale sünnitust helistas järgmisel päeval Merike ning teatas, et pakid on ilusti labori poole teele pandud. Kümme päeva peale sünnitust kinnitati Bailele, et mõlema lapse nabaväädiverest on saadud hulgaliselt kõrge kvaliteediga tüvirakke ning need on pangas säilitamisel. ”Peale seda läks veel umbes kuus nädalat, kuni saime teada, et vajalikud testid on tehtud ning tulemused suurepärased. Mõlema lapse nabaväädivere ja -koe tüvirakud on kenasti säilitamisel.”

Krista kinnitab samuti, et protsess oli väga kiire ning ainus, mis tal oli vaja meelde jätta, oli see, et kui tüvirakkude võtmise karpi sünnitusosakonnas ei ole, tuleb seda küsida. “Midagi aga küsida mul vaja ei olnudki ja kastike toodi kenasti minu sünnitustuppa.”

Tüvirakkude säilitamisest teadis Krista juba enne, kui see võimalus Eestisse jõudis. Ta oli kuulnud, et Ameerikas on selline võimalus olemas. “Jäi vaid loota, et kui mina oma esimese lapse saan, on selline võimalus ka Eestis olemas. Minu õnn, et napilt kuu enne mu esimese lapse tähtaega, sain teada, et tüvirakkude säilitamise võimalus on ka meil nüüd olemas ning seda juba paar aastat,” rõõmustas ta ning lisas, et teise lapse puhul on ta oma valikus veelgi kindlam. 

Protseduur on kiire ja valutu 

Mõlemad naised sünnitasid keisrilõikega ning ei oska seetõttu kommenteerida, kas tüvirakkude võtmine oli ebamugav või valus. 36-aastane Mari (nimi muudetud – toim.), kes sünnitas loomulikul teel, ütles, et sünnitus ise oli nii suur emotsionaalne elamus, et ta ei pannud tähelegi, millal tüvirakud võeti. 

Ka Ida-Tallinna Keskhaigla ämmaemand Kaidi Laid(39)  kinnitas, et tüvirakkude võtmine ei ole sünnitaja jaoks kuidagi ebameeldiv. “Mitte mingisugust valu see emale ega lapsele ei põhjusta. Protsess ise on ka väga kiire, enamus ei pane tähelegi seda,” rääkis ta. “Üldiselt pole patsientidel ka hirme ega küsimusi. Nende ainus küsimus on, et kas tüvirakud said ikka kenasti võetud.”

Mis saab, kui tüvirakkude võtmine ebaõnnestus? 

Kaksikute vanematel Bailel ja Rasmusel oli murekohaks see, et mis saab siis, kui laste tüvirakud ei sobigi säilitamiseks või juhtub nendega midagi transpordi käigus – kas ikkagi peab tasuma kogu teenuse eest?

Elumuse esindaja Reet Melia Sildre ütles, et sellises olukorras tuleb tasuda vaid proovi võtmiseks vajaliku kogumiskomplekti  ja transpordi eest. 

Baile tundis huvi ka selle vastu, et kas on olemas mingi kinnitus, et tema laste tüvirakke ikka päriselt hoitakse Inglismaal asuvas pangas ning kõik on nendega korras. “Saime vastuseks, et kui kõik tüvirakkudega seonduvad testid on korras, saame selle kohta sertifikaadid, millel on tunnusnumber ja mis näitab, et oleme rakkude omanikud. Need me ka saime.”

Inimesed võiksid sellest rohkem teada

Nii Baile, Rasmus kui Krista on ühel arvamusel, et kui rahakott vähegi lubab, tuleks kindlasti lasta oma lapse/laste tüvirakud säilitada. Otsuse võiks aga vastu võtta nii kiirelt kui võimalik ning hea oleks juba raseduse algul end teemaga kurssi viia. 

“Meie jaoks on optimaalne aeg otsustamiseks umbes kaks kuud enne sünnitust – siis jõuab rahulikult kõik vajaliku ära teha ja ka kogumiskomplekti haiglasse viia vähemalt kuu-poolteist enne tähtaega,” rääkis Elumuse esindaja Merike Seer. “Juhuks, kui beebi otsustab tulla varem, siis on pakk teda seal juba ootamas.”

“Ämmaemandad ja arstid võiksid sellest rohkem rääkida ja inimesi antud teemaga kurssi viia. Peale tüvirakkude kohta uurimist on minu suhtumine küll väga positiivne,” ütles Baile abikaasa Rasmus. 

Ämmaemand Kaidi Laid lisas, et see on tore, et lapsevanemate jaoks on selline võimalus olemas ning seda võiks kindlasti kasutada. “Kunagi ei tea, millal laps võib vajada ravi tüvirakkudega.”