Ettevõtlikud Eesti naised Reet Melia Sildre ja Merike Seer võtsid oma südameasjaks tüvirakkude säilitamise ja lõid ettevõtte Elumus. Nüüd avavad nad firma loomise tagamaid ning selle sekka mahub ka üks kogemuslugu, milles on nii rõõmu, head õnne kui ka adrenaliini. 

Kuidas te jõudsite vägagi spetsiifilise ja elumuutva valdkonnani, nagu on seda tüvirakkude säilitamine?

Merike: Tüvirakud jõudsid minuni, kui töötasin Nova Vita kliinikus. Üks noorem kolleeg, kes oli hariduselt geenitehnoloog, jäi lapseootele ja hakkas rääkima, et soovib tüvirakke säilitada. Mina siis küsisin, et miks ta neid säilitada soovib – terved ja noored inimesed ju!

Ta vastas, et nende pere on küll terve, aga kunagi ei või teada, mis võib juhtuda ka tervetel inimestel. Niisiis hakkasime koos uurima võimalusi tüvirakkude säilitamiseks – väga häid võimalusi me kahjuks ei leidnud. 

Mingil hetkel tekkis mõte luua Eestisse tüvirakupank. Tutvusime erinevate pankadega lähiriikides. Soome Veripalvelu OY jättis vapustava mulje – tehnoloogiline tase oli väga hea ja kvaliteet vastas väga kõrgetele nõudmistele. Mõte jäi soiku, kuna sellise panga loomine Eestis ei tundunud mõistlikuna. See oleks teenuse hinna liiga kõrgeks kergitanud. Saime aru, et sellise teenuse kõrge kvaliteet on A ja O.

Aga siis ühel hetkel asjad arenesid ja hakkasime koos Reet Meliaga uurima kõike tüvirakkudega seonduvat lähemalt. Süvenesime teadusuuringutesse ja see tundus meie jaoks äärmiselt põnev. Hakkasime otsima võimalusi, et ka Eesti inimeste jaoks tüvirakkude säilitamine kättesaadavamaks teha. Jõudsime selleni, et rajasime oma firma, taotlesime vajalikud load ja alustasimegi Elumusega. Oleme siiani väga suure entusiasmiga asja juures. Tüvirakkude teemal tuleb pidevalt midagi uut ja see on väga äge! 

Kas olite varem head tuttavad, et astusite nii julge sammu ja lõite ettevõtte valdkonnas, mis tegeleb pealtnäha küllaltki keerulise teemaga? 

Reet Melia: Meie tutvumislugu sai alguse umbes 15 aastat tagasi. Olime erinevate Eesti ravimifirmade juhid, olles seega konkurendid. 

Juhtus aga nii, et mul oli hiljem ühes teises valdkonnas ettevõtmine, kus Merike oli minu kliendiks ja meie kokkupuutepunkt oli hoopis teine. Ja kui Merike siis mingil hetkel rääkis mulle oma ideest ja kutsus mind kampa seda tüviraku asja ajama, siis ega ma kaua ei mõelnudki. 

Olime ju tundnud teineteist konkurendina ja kliendina – ainult äripartneritena veel polnud! Otsus oli lihtne tulema, sest olemas oli nii usaldus kui ka teadmine üksteise tugevatest ja nõrkadest külgedest. Tundus, et võiksime küll koos asja ajada.  

Merike: Me teeme palju asju koos ja küsime kogu aeg teineteiselt seda “second opinion’i” (tlk teise arvamust – toim.). Hea on ju kolleegi arvamust teada. Praegu on välja kujunenud nii, et mina tegelen rohkem klientidega, Reet Melia tegeleb turundusega ja igasugused arendusega seonduvad küsimused on mõlema pärusmaa.

Elumuse logo meenutab lõpmatuse märki. Mis aga seisab teie logo ja nime taga?

Merike: Sõna “elumus” peegeldab meie tegevusvaldkonda. Selle sisuks on “haigusjärgselt tervena elatud elu” – on mitmeid haigusi, kus pärast tüvirakuravi elab inimene edasi tervena. Meie logol on lõpmatuse märk, mis sümboliseerib lõputuid võimalusi seoses tüvirakkudega.

Lõite firma 2017. aastal, kuid teenuse pakkumisega alustasite palju hiljem. Miks?

Reet Melia: Tulenevalt valdkonna karmist regulatsioonist võttis ettevalmistus ja lubade taotlemine pikka aega.

Nüüdseks olete juba mõned head aastad tegutsenud. Mis praegu kõige suuremat väljakutset pakub?

Merike: Väga paljud veel ei tea tüvirakkude säilitamise võimalusest. Info levib põhiliselt läbi Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) ämmaemandate ja meie klientide soovituste n-ö suust suhu. Soovime, et inimesed teaksid sellest võimalusest ja saaksid otsustada, kas soovivad seda kasutada või mitte. Meil on hea meel, et huvi on aina suurenenud ja inimesed pöörduvad meie poole järjest rohkem. 

Reet Melia: Kurb on olukord, kui info tüvirakkude säilitamise kohta jõuab pereni liiga hilja – laps on juba sündinud ja nabaväät piltlikult öeldes prügikasti visatud. Aga soov rakud säilitada oli olemas. Siis on väga kahju, et see info nendeni varem ei jõudnud.

Aga miks ma üldse peaksin oma tüvirakke pangas hoidma?

Reet Melia: Tüvirakkudega saab ravida väga erinevaid ja raskeid haigusi, samuti traumasid. Kui inimesel on oma tüvirakud pangas säilitatud, on tal n-ö oma ravim tagataskus. Võib ette tulla olukordi, kus muu ei aita ja tüvirakud on ainus toimiv ravi.

Leidub ka lugusid, kus lapsel on tekkinud raske haigus, aga omi tüvirakke pole säilitatud. Abi on aga saadud noorema õe või venna tüvirakkudest ja laps on ravimatust haigusest tervenenud. 

Merike: Minu jaoks on hästi drastiline see, et tüvirakud on aidanud isegi siis, kui avarii või õnnetuse tagajärjel on kahjustunud seljaaju. Seljaaju vigastus põhjustab üldjuhul osalise või täieliku halvatuse, mille tulemusel võib inimene jääda kogu ülejäänud eluks liikumatuks. Tüvirakuteraapiaga on saadud aga suurepäraseid tulemusi  – ja isegi sinnamaani, et inimene on hakanud taas käima.

Toon ühe näite. 39-aastasel mehel, nimega Chris Barr, sai surfiõnnetuse tagajärjel vigastada seljaaju kaela kõrguselt. Arstid prognoosisid ligi 100-protsendilise tõenäosusega, et ta kogu keha jääb halvatuks. Chrisil õnnestus aga pääseda ravile dr Bydoni juurde Minnesota osariigis asuvas Mayo kliinikus. Talle süstiti tüvirakke seljaajju ning mõne aja pärast hakkas ta tundma aistinguid kätes ja jalgades. Ja mis kõige üllatavam – ühel päeval taastus ka liikumisvõime ja ta sai taas kõndida! 

Seljaaju vigastuse korral on tüvirakuravi seni ainus, mis tõesti aitab.

Kas doonorrakud on siis sama efektiivsed kui enda omad või on neil erinevusi?

Merike: Doonorrakud on sama efektiivsed, kuid nad peavad inimesele sobima. Vahel on aga raske leida sobivat doonorit, samuti võib olla probleemiks äratõukereaktsioon. Oma tüvirakud sobivad inimesele sada protsenti.

Reet Melia: Ajaline faktor on kriitilise tähtsusega. Kui alles hakatakse otsima tüvirakke, siis see võtab aega. Võib-olla ei leiagi sobivaid doonorrakke. Oma rakud saab pangast kätte kiiresti.

Tegemist on vist üsna tõsise ja keerulise valdkonnaga, aga ehk on teil jagada mõni huvitav lugu?

Merike: Mulle meenub üks varasem lugu, mis oli paras väljakutse. Helistas üks mees, kes ütles, et ta naine on juba haiglas ja hakkab kohe-kohe kaksikuid sünnitama. Ja ta palus jumalakeeli, et kas saaks tüvirakke säilitada. 

Kihutasin teisest Eesti otsast ITK-sse läbi tormi ja äikese. Kohale jõudes täitis peatselt isaks saav mees haigla koridoris värisevate kätega dokumente. Kaksikud sündisid, tüvirakud said võetud ja pere oli väga tänulik. Ka meie olime äärmiselt liigutatud, et kõik õnnestus, sest see oli pere jaoks nii meeletult oluline. See oli armas ja meeldejääv lugu.

Kas nabaväädi tüvirakke saab võtta ainult ITK-s?

Reet Melia: Praegu on see tõepoolest nii, sest haiglal peab olema tüvirakkude hankimise luba, mis on vaid ITK-l.

Kui inimesel on tüvirakud säilitatud, siis ta saab neid vabalt valitud haiglas kasutada?

Merike: Paraku mitte. Praegu saab säilitatud tüvirakkudega ravida ainult Tartu Ülikooli Kliinikumis. Tüvirakke kasutatakse raviks ka Taastava Kirurgia Kliinikus ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, kuid seal on erinev metoodika – ei kasutata külmutatud rakke. Küll aga pakuvad tüvirakuravi erinevate haiguste puhul paljud kliinikud nii Euroopas kui mujal maailmas.

Millised plaanid on teil lähiaastateks ja milline on Elumuse suurem eesmärk?

Merike: Eesmärk on eeskätt informeerida võimalikult paljusid inimesi tüvirakkude säilitamise võimalusest. 

Reet Melia: Rääkides veel tulevikust, siis meie unistus oleks luua kliinik, kus saab ravida tüvirakkudega ehk siis reaalselt kasutada enda isiklikke pangas säilitatud rakke.